Puhkus

Gustav murus:)

Kui me sellel suvel esimest korda Vormsile jõudsime, siis oli kuidagi märkamatult saanud murust heinamaa. Et ikka tihedamini tuleb niita kui kord kuus:))
Aga, oh imet...esimene suvi, millal olime meie armsas suvekodus tervelt kümme päeva järjest. Mina ja poisid. Eero läks vahepeal neljaks päevaks linna tööle. Ja Pääsu oli kus mujal kui treeninglaagris.
Aeg liigub Vormsil kummaliselt.. rahulikult... ei ole mitte kuhugi kiiret... ei ole mitteühtegi kokkulepitud kellaaega... ja see mulle meeldib. Kulgemine omas tempos ja aega on ka kohe palju, palju rohkem. Nädala pärast oli mul küll tunne, et mitte nädal, vaid kuu on möödunud.
Gustaviga oli lihtne... hommikul tuduriiete otsa kummikud...leiab terrassilt liistu ja läheb hoovi peale müttama... kord muutub liist trimmeriks... kord odaks... kujutlusvõime igatahes töötab.
Hendrikuga oli keerulisem... jube igav...pole kellegagi mängida... telekat ka ei ole... hüppas korraks batuudil... siis tegi tiiru jalgrattaga... kõõlus võrkkiiges, aga ei midagi. Igav, mis igav. Kohe pisar tuli silma ja suuuur koduigatsus. Aga üle saime. Iga päev tegime väikse matka saarel ja õhtul lugesime raamatuid. Mina küll jah enda raamatust jõudsin esimese peatüki lõpuni. Aga Lohe Lembitu lood olid ka täitsa huvitavad.

Meie kodurand...

Paekühmu otsimas, mida ei leidnudki...

Parunikivi

 

Jäätisepiknik

Kool ka juba välja valitud:))

Ühel päeval võtsime kohe suurema reisi ette Haapsallu. Minu algne mineku eesmärk oli toidupood, aga kuna väljas oli tõeline rannailm, siis alustasime Paralepa rannast. Seejärel nõuti kindlust, millest leidsime väga vahva mänguväljaku ehk et kuus tundi lendas meeletu kiirusega. Toidupoodi jõudsime ka, aga seal juba pidin vähe kiiremaid samme tegema, et praamile jõuda. Ahjaa...Müüriääre kohvikus käisime.. vanast harjumusest... aga see lummav miski oli sealt plehku pannud. Ilmselt rikkus meeleolu tõrksa olemisega teenindaja, kes oli sunnitud Gustavi poolt ümber ajatud õunamahla koristama... mis sellest, et ma uue ostsin:))


Meelelahutust oli saarel rohkem kui rubla eest. Ühel nädalavahetusel kõrtsis Singer Vinger... mitte, et ma mingi fänn oleks, aga lood olid nostalgilised ja atmosfäär hoopis teine kui kuskil lauluväljakul. Rahvamasside foobia jäi tundmata:)) Ja järgmisel nädalavahetusel Jan Uuspõllu "Vanaisa" koos The Suniga. Seal oli muidugi kordades rohkem rahvast, aga sellegipoolest oli õhku ja keegi seljas ei elanud. Kahjuks sain vaadata vaid esimese poole etendusest, sest Gustavil tuli kange uni kallale. Eero ei kuulnud sedagi, sest ajas metsast Gustavit taga. 
 Hendrikuga oli täitsa mõnus... sai naljadest aru ja kui ei saanud, siis esitas täpsustavaid küsimusi ja oli kole solvunud, et me lõpuni jääda ei saanud. Etendus ise oli täitsa vahva...elust enesest...äratundmise rõõm oli suur. Ja muidugi pilt, mis avanes parklas: väikesest bussist väljus perekond, kuhu kuulusid ühed kolmikud poisid, üks tüdruk ja siis veel kaksikud tited... ei jäänud selline mulje, et oleks naabrilapsed kaasa võetud. Seda on nüüd hea Eerole meenutada kui tal AINULT kaks poissi seljas elavad:))


Külalisi käis ka...Valdo ja Helen ja Johannes.. Külaliste endi eestvõtmisel sai kuurist magamistuba..ise olid rahul.
Ja muidugi olid metsaalused kaetud tonnide viisi metsmaasikatega... meie neid ära süüa ei jõudnud.. üritasime küll. Ja lahkumise päeval oli ka üks uss end sättinud tee peale päikest võtma. Minu kohalolek teda ei häirinud. Olin vist omaks võetud:))

Minu armsad suvitajad

 PS! Välipeldiku ehitus sai alguse... auk on peaaegu valmis kaevatud ja prussid õlitatud.... ja seda ei teinud mina:))

Peame jälle plaani...

...ehk avasime 1. mail Vormsi hooaja.  Töö kiire ja korralik - hommikul sinna ja õhtul tagasi.
Kohale jõudes sain ma peaaegu et ataki, sest Eero oli lasknud sügisel mõned mädanenud puud tee äärest maha saagida... Tegelikult oli ta lasknud teha puhta töö, ainult paar puud oli alles. Sellest toibunud, pidasime maha tulise koosoleku selle suve arendustööde teemal.
Otsustasime siis, et mõistlik oleks ikkagi nüüd lõpuks uus peldik ehitada, sest vana on tõesti juba eluohtlik. Teiseks tuleb saunamajas aknaklaasid ära vahetada ning suurem trepp ehitada, et poistega mänguhoos suuremaid õnnetusi ei juhtuks.

Siis võtame ette viljapuude ja põõsaste istutamise ning kui mul peaks aega üle jääma, siis plaanin mõne lillesibula ka maha panna.

Gustav ronib minu tulevasse lillepeenrasse

Ja siis veel kiviaed... siin on meil jällegi Eeroga eriarvamus... minu meelest on kohale veetud kivid liiga suured, mulle oleks rohkem meeldinud munakiviaed, aga nüüd ma ei teagi, mis sellest tuleb.


Seda otsustasime ka, et ei tee alustuseks liiga suuri plaane.. Tahaks ju ikka niisama puhata ja mängida ka ja muru niita:)

Metsmaasikate meri

Mõnus…sellel aastal jõudsime õigel ajal kohale, just metsmaasikate valmimise ajaks. Ja neid oli palju, oi kui palju, ilmselt kõik Vormsi metsaalused ja veel niitmata heinamaad on neid täis. Jõudsime saarele õhtul kella kaheksa paiku ja ma ei mallanud hommikuni oodata, läksin kohe vaatama, kas ikka maasikaid on… Ja korjasin esimese topsikutäie hommikuste pannkookide moosiks. Gustav sai kõik oma päevauned metsas magada ja mina maasikaid korjata. Ja Eero ja Hendrik ja Gustav muudkui sõid ja sõid kuni isegi Hendrik ütles, et tema enam küll ei taha. Nii, et mõned karbid toormoosi jäid ka talviseks maiustamiseks.

Sellel korral käisid meil külas Märt ja Merle ja Rasmus ja tilluke Laura. Algul oli jutt, et naised ja Gustav magavad toas ja mehed kas telgis või kuuris. Aga lõpuks oli ikka nii, et meie mehed imbusid ükshaaval erinevaid ettekäändeid tuues tuppa magama ja Märt külmetas telgis. Eero arvas, et nad neljakesi küll ühte telki ära ei mahu ja tema magab Hendriku 120 cm pikkusel diivanil. Hendrik käis telgis ära, aga kuna ta ei ole nõus öösel magades peale aluspükste midagi muud selga panema, siis hakkas tal külm ja kobis ka tuppa. Lamasid mõlemad seal diivanil kuni ma Eerole põrandale seljasõbralikult kõva aseme tegin ja öösel Gustavit toites peaaegu peale astusin. Selline armas ja külalislahke pere on meilJ

Õhtuse jalutuskäigu tegime mere äärde. Õigemini suured jalutasid ja kõik lapsed olid kärudes, tited titekärudes ja poisid aiakärus. Meri on ca 2,5 km kaugusel ja tee sinna on väga vaheldusrikas nagu üks korralik looduse õpperada välja peab nägema – heinamaa, mets, soo, kõrkjad, jälle heinamaa, männid ja kadakad ning soos patseerisid kaks sookurge. Vesi oli külm ja keegi ujuma ei läinud…Eero ja poisid viskasid lutsu, Märt tegi sauna kaseviha, Merle sõi metsa all maasikaid ja mina klõpsutasin mõne pildi.

Märdi kohalolekut pidi ju ikka kuidagi ära ka kasutama ja nii ta aitaski Eerol toas elektrijuhtmed kokku korjata ja ära ühendada nii, et nüüd on meil peaaegu ilma pikendusjuhtmeteta elu ja lambipirn hakkabki siis põlema kui lülitile vajutada.

Tegelikult oli mul plaanis seekord toas põrand ära pesta ja vaibad maha panna, aga ei jõudnud, sest maasikate korjamisele vahelduseks oli nii mõnus võrkkiiges raamatut lugeda (Minu Eesti 2), Hendrikuga batuudil palli mängida, Gustaviga klotsidest torni laduda, aias ringi patseerida ja lillepeenardest unistada. Külli soovitusel sai ju isegi õige raamat – Taluaia taimed - soetatud. Ja nii see põrandapesu jäigi järgmiseks korraks. Seevastu Eero kogu aeg tegi midagi - niitis muru, sest muruniitja on hetkel heina tegemisega hõivatud; tasandas maapinda ehk tassis aukudesse mulda ja külvas muru; parandas mingit veetoru; tuunis rollerit … ehk iga korralik eestlane teeb oma puhkuse ajal tööd.

Kogu aeg mõtlesin, et miks mulle sellel aastal kuidagi rohkem seal olla meeldib ja välja mõtlesin… Eero on kogu oma tööriistade kogu ja kõik muu ehituseks vajaliku trini-träni kuuri ära viinud ja väliterassist, mis varasematel aastatel oli pigem üks ehitusmaterjalide ladu, on saanud vabaõhu elutuba.

Need toolid ostsime neli aastat tagasi Statoilist kui esimest korda oma äsjasoetatud sauna ja maatükki vaatama läksime … istusime meetrikõrguse rohu sisse ja arutasime, et millest me küll peale hakkame.

Ja seekord ussi ei näinudki, hoopis puuk oli ennast minu reie külge pookinud.

Suvi 2011... algus tehtud

No küll ma põdesin, et kuidas me ikka läheme sinna koos Gustaviga, pole ju selliseid põrandaid seal kus noormees ringi roomata saaks ja kindlasti söövad sääsed ta ära jne.. Ja siis ei ole ta ju see laps kes tavaliselt alati autos magama jääb, vaid magab ainult siis kui tõesti uni on ja kui ikka ei meeldi seal tagapingil tagurpidi istuda, siis annab sellest ka kõvahäälselt teada…

Laupäeva hommikul startisime…Eero ja Hendrik mulda ja liiva ja muud träni täis laaditud kaubikuga ja mina omaette Gustaviga… ja Jaaniga…Tättega siisJ Ehk mõned päevad tagasi avastasin, et Gustav ei karju autos kui Jaan laulab ja jõudsimegi sadamasse ilma ühegi hädapeatuseta.

Seni kuni mina maja koristasin veetis Gustav aega, kas oma reisivoodis või siis koos Hendrikuga batuudil „hüpates“. Ütleme nii, et õues oli batuut kõige turvalisem koht, sest esimest korda kolme aasta jooksul nägin ma meie aias rästikut…oleks, et siis veel ühte, aga kohe kahte korraga. Muidu olen küll paras uss, aga päris ussidega mulle kokku puutuda kohe üldse ei meeldi…otsisin kohe kummikud välja ja üle hoovi ma enam plätudes ei jalutanud ka…kuigi ole 27 kraadi soojaJ.

Eero lülitas sisse elektri ja parandas talvel külmaga katki läinud veetorusid. Lõpuks ikka ajas välja ka muruniitja kuigi muru oli juba niidetud…nimelt on meil seal üks abiline, kes niitmas käib… aga mõne koha tahtis „peremees“ ikka üle teha või nii.

Sääsed ka ikka ei jätnud jonni ja ründasid nii mis hirmus, aga meie sääsevõrk õigustas end ilusti ja õhtul vaatasime kuidas nad kõik sumisesid pettunult võrgus. Noh, mõni visa hingega ikka pressis ennast sealt läbi, aga loll oli.

Sellel suvel ööbime siis majas…soetasime kaks välivoodit, Gustav on nagunii oma reisivoodis ja Hendriku jaoks on seal täpselt tema pikkune diivan. Ja kui kõik see laatsarett on lahti löödud, siis mingit ringijalutamise pinda enam polegi. Ja muidugi hakkas Eero arutama teemal, et ega see maja siin kaua enam vastu ei pea, võib olla 3 aastat või midagi… kui nii siis nii… ma küll hetkel selle pärast ei muretse.

Õhtul käisime Vormsi kõrtsis, mis on endiselt väga armas koht ja söögid olid veelgi paremad kui eelmisel suvel. Hendrik küll midagi ei söönud, sest kõrtsis on palju lahedam kiikuda kui süüa. Ja süüa on palju lahedam pärast kodus…voodisJ kõrtsist kaasapakitud toitu muidugi.

Lisaks rästikutele oli meil seal veel uusi elanikke, näiteks sipelgad olid teinud pesa võrkkiige postiks mõeldud kuivanud puu alla ja usside kodust kaks sammu edasi kuivanud puuõõnes sumisesid vaablased… ja linnud laulsid 24/7…ühed lõpetasid, teised alustasid.. ja oleks ma siis mõne linnugi tema laulu järgi ära tundnud.

Ja kui me praamiga saarele seilasime, siis alustas Eero jällegi juttu kaatrist, et mõtle kui mõnus oleks ju ise siin sõita… aga oleks meil siis tõesti kolm kuud järjest vähemalt 25 kraadi soojagi, siis ma võib olla isegi toetaks seda mõtet, aga ei ole ju… täna hommikul oli meil siin kodus, mere ääres 13,5 kraadi…. Õudne dreamkiller olen ikka küll. Ja üldse, mis ta minuga seda arutab, ostku siis kui tõesti tahab…

Suvi kangal:)

Kui ma seda laudlina Hemtexi poes nägin, siis teadsin ilma pikemalt mõtlemata, et see on minu:) Meenutab mulle suve ja lapsepõlve ja Jaanipäeva ja sünnipäeva ja tuhat muud helget asja.... Laudlinaks see siiski ei jäänud...tulid hoopis padjad diivanile ja kardinad Vormsile.

Ikkagi oli vaja ka laudlina ja siis ostsin selle maasikatega:)

Uus hooaeg...

Eero juba kibeleb ammu...tahab juba muru niita... Mai esimesel nädalavahetusel nurjasin mina ta plaani, sest minu arvestuste kohaselt pidi toimuma Maijooks. Vot ei tea, miks ma olin 21 jaganud kolmega ja saanud Maijooksu päevaks 7.mai. Sellel nädalal jäi ta hiljaks praamikohtade broneerimisega... ning läksid Hendrikuga hoopiski Ilumäele rolleriga sõitma ja puid lõhkuma. Järgmisel nädalavahetusel ehk siis õnnestub...kui ma teda just Maijooksu meestehoidu ei pane:))
Välipeldiku ehitus käib ka...milline see välja näeb, ei tea...Eero isa disainib ja meisterdab. Tüliõunake:))

Aga, mida mina siis teen? Mina õmblesin Pääsule tantsukontserdi jaoks litterkleidi! Võtsin lõiked...tegin neid natuke ümber...lõikasin välja ja õmblesin kokku. Uskumatu, aga tõsi:))

Sissekirjutus: Borbby, Sauna

Pärast viimaseid kohalikke valimisi kui Tallinna linna vallutas jällegi Keskerakond, kolis Eero oma tulumaksu Vormsile. Või äkki olid sellel muud põhjused?

Siin Pealtnägija versioon:)

Väikesel Vormsi saarel asub endine Teaduste Akadeemia suvila. Pealtnäha – ei midagi ebatavalist. Eriliselt šokeeriv ei tundu ka tõsiasi, et läinud valimiste eel kirjutati siia sisse 12 uut valijat. Kui aga võtta arvesse, et Vormsil pääseb volikogusse juba kümnekonna häälega, kahtlustavad paljud, et toimus jultunud valimispettus. Küsimus tegelikult kõlabki – kas Eestis on võimalik üks väike omavalitsus kaaperdada valimisturistide abil?

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=111413