Puhkus

Gustav murus:)

Kui me sellel suvel esimest korda Vormsile jõudsime, siis oli kuidagi märkamatult saanud murust heinamaa. Et ikka tihedamini tuleb niita kui kord kuus:))
Aga, oh imet...esimene suvi, millal olime meie armsas suvekodus tervelt kümme päeva järjest. Mina ja poisid. Eero läks vahepeal neljaks päevaks linna tööle. Ja Pääsu oli kus mujal kui treeninglaagris.
Aeg liigub Vormsil kummaliselt.. rahulikult... ei ole mitte kuhugi kiiret... ei ole mitteühtegi kokkulepitud kellaaega... ja see mulle meeldib. Kulgemine omas tempos ja aega on ka kohe palju, palju rohkem. Nädala pärast oli mul küll tunne, et mitte nädal, vaid kuu on möödunud.
Gustaviga oli lihtne... hommikul tuduriiete otsa kummikud...leiab terrassilt liistu ja läheb hoovi peale müttama... kord muutub liist trimmeriks... kord odaks... kujutlusvõime igatahes töötab.
Hendrikuga oli keerulisem... jube igav...pole kellegagi mängida... telekat ka ei ole... hüppas korraks batuudil... siis tegi tiiru jalgrattaga... kõõlus võrkkiiges, aga ei midagi. Igav, mis igav. Kohe pisar tuli silma ja suuuur koduigatsus. Aga üle saime. Iga päev tegime väikse matka saarel ja õhtul lugesime raamatuid. Mina küll jah enda raamatust jõudsin esimese peatüki lõpuni. Aga Lohe Lembitu lood olid ka täitsa huvitavad.

Meie kodurand...

Paekühmu otsimas, mida ei leidnudki...

Parunikivi

 

Jäätisepiknik

Kool ka juba välja valitud:))

Ühel päeval võtsime kohe suurema reisi ette Haapsallu. Minu algne mineku eesmärk oli toidupood, aga kuna väljas oli tõeline rannailm, siis alustasime Paralepa rannast. Seejärel nõuti kindlust, millest leidsime väga vahva mänguväljaku ehk et kuus tundi lendas meeletu kiirusega. Toidupoodi jõudsime ka, aga seal juba pidin vähe kiiremaid samme tegema, et praamile jõuda. Ahjaa...Müüriääre kohvikus käisime.. vanast harjumusest... aga see lummav miski oli sealt plehku pannud. Ilmselt rikkus meeleolu tõrksa olemisega teenindaja, kes oli sunnitud Gustavi poolt ümber ajatud õunamahla koristama... mis sellest, et ma uue ostsin:))


Meelelahutust oli saarel rohkem kui rubla eest. Ühel nädalavahetusel kõrtsis Singer Vinger... mitte, et ma mingi fänn oleks, aga lood olid nostalgilised ja atmosfäär hoopis teine kui kuskil lauluväljakul. Rahvamasside foobia jäi tundmata:)) Ja järgmisel nädalavahetusel Jan Uuspõllu "Vanaisa" koos The Suniga. Seal oli muidugi kordades rohkem rahvast, aga sellegipoolest oli õhku ja keegi seljas ei elanud. Kahjuks sain vaadata vaid esimese poole etendusest, sest Gustavil tuli kange uni kallale. Eero ei kuulnud sedagi, sest ajas metsast Gustavit taga. 
 Hendrikuga oli täitsa mõnus... sai naljadest aru ja kui ei saanud, siis esitas täpsustavaid küsimusi ja oli kole solvunud, et me lõpuni jääda ei saanud. Etendus ise oli täitsa vahva...elust enesest...äratundmise rõõm oli suur. Ja muidugi pilt, mis avanes parklas: väikesest bussist väljus perekond, kuhu kuulusid ühed kolmikud poisid, üks tüdruk ja siis veel kaksikud tited... ei jäänud selline mulje, et oleks naabrilapsed kaasa võetud. Seda on nüüd hea Eerole meenutada kui tal AINULT kaks poissi seljas elavad:))


Külalisi käis ka...Valdo ja Helen ja Johannes.. Külaliste endi eestvõtmisel sai kuurist magamistuba..ise olid rahul.
Ja muidugi olid metsaalused kaetud tonnide viisi metsmaasikatega... meie neid ära süüa ei jõudnud.. üritasime küll. Ja lahkumise päeval oli ka üks uss end sättinud tee peale päikest võtma. Minu kohalolek teda ei häirinud. Olin vist omaks võetud:))

Minu armsad suvitajad

 PS! Välipeldiku ehitus sai alguse... auk on peaaegu valmis kaevatud ja prussid õlitatud.... ja seda ei teinud mina:))

Peame jälle plaani...

...ehk avasime 1. mail Vormsi hooaja.  Töö kiire ja korralik - hommikul sinna ja õhtul tagasi.
Kohale jõudes sain ma peaaegu et ataki, sest Eero oli lasknud sügisel mõned mädanenud puud tee äärest maha saagida... Tegelikult oli ta lasknud teha puhta töö, ainult paar puud oli alles. Sellest toibunud, pidasime maha tulise koosoleku selle suve arendustööde teemal.
Otsustasime siis, et mõistlik oleks ikkagi nüüd lõpuks uus peldik ehitada, sest vana on tõesti juba eluohtlik. Teiseks tuleb saunamajas aknaklaasid ära vahetada ning suurem trepp ehitada, et poistega mänguhoos suuremaid õnnetusi ei juhtuks.

Siis võtame ette viljapuude ja põõsaste istutamise ning kui mul peaks aega üle jääma, siis plaanin mõne lillesibula ka maha panna.

Gustav ronib minu tulevasse lillepeenrasse

Ja siis veel kiviaed... siin on meil jällegi Eeroga eriarvamus... minu meelest on kohale veetud kivid liiga suured, mulle oleks rohkem meeldinud munakiviaed, aga nüüd ma ei teagi, mis sellest tuleb.


Seda otsustasime ka, et ei tee alustuseks liiga suuri plaane.. Tahaks ju ikka niisama puhata ja mängida ka ja muru niita:)