Laupäeva hommikul startisime…Eero ja Hendrik mulda ja liiva ja muud träni täis laaditud kaubikuga ja mina omaette Gustaviga… ja Jaaniga…Tättega siisJ Ehk mõned päevad tagasi avastasin, et Gustav ei karju autos kui Jaan laulab ja jõudsimegi sadamasse ilma ühegi hädapeatuseta.
Seni kuni mina maja koristasin veetis Gustav aega, kas oma reisivoodis või siis koos Hendrikuga batuudil „hüpates“. Ütleme nii, et õues oli batuut kõige turvalisem koht, sest esimest korda kolme aasta jooksul nägin ma meie aias rästikut…oleks, et siis veel ühte, aga kohe kahte korraga. Muidu olen küll paras uss, aga päris ussidega mulle kokku puutuda kohe üldse ei meeldi…otsisin kohe kummikud välja ja üle hoovi ma enam plätudes ei jalutanud ka…kuigi ole 27 kraadi soojaJ.
Eero lülitas sisse elektri ja parandas talvel külmaga katki läinud veetorusid. Lõpuks ikka ajas välja ka muruniitja kuigi muru oli juba niidetud…nimelt on meil seal üks abiline, kes niitmas käib… aga mõne koha tahtis „peremees“ ikka üle teha või nii.
Sääsed ka ikka ei jätnud jonni ja ründasid nii mis hirmus, aga meie sääsevõrk õigustas end ilusti ja õhtul vaatasime kuidas nad kõik sumisesid pettunult võrgus. Noh, mõni visa hingega ikka pressis ennast sealt läbi, aga loll oli.
Sellel suvel ööbime siis majas…soetasime kaks välivoodit, Gustav on nagunii oma reisivoodis ja Hendriku jaoks on seal täpselt tema pikkune diivan. Ja kui kõik see laatsarett on lahti löödud, siis mingit ringijalutamise pinda enam polegi. Ja muidugi hakkas Eero arutama teemal, et ega see maja siin kaua enam vastu ei pea, võib olla 3 aastat või midagi… kui nii siis nii… ma küll hetkel selle pärast ei muretse.
Õhtul käisime Vormsi kõrtsis, mis on endiselt väga armas koht ja söögid olid veelgi paremad kui eelmisel suvel. Hendrik küll midagi ei söönud, sest kõrtsis on palju lahedam kiikuda kui süüa. Ja süüa on palju lahedam pärast kodus…voodisJ kõrtsist kaasapakitud toitu muidugi.
Lisaks rästikutele oli meil seal veel uusi elanikke, näiteks sipelgad olid teinud pesa võrkkiige postiks mõeldud kuivanud puu alla ja usside kodust kaks sammu edasi kuivanud puuõõnes sumisesid vaablased… ja linnud laulsid 24/7…ühed lõpetasid, teised alustasid.. ja oleks ma siis mõne linnugi tema laulu järgi ära tundnud.
Ja kui me praamiga saarele seilasime, siis alustas Eero jällegi juttu kaatrist, et mõtle kui mõnus oleks ju ise siin sõita… aga oleks meil siis tõesti kolm kuud järjest vähemalt 25 kraadi soojagi, siis ma võib olla isegi toetaks seda mõtet, aga ei ole ju… täna hommikul oli meil siin kodus, mere ääres 13,5 kraadi…. Õudne dreamkiller olen ikka küll. Ja üldse, mis ta minuga seda arutab, ostku siis kui tõesti tahab…
